Rinnad

suurenevad, on pinges ja hellad nagu enne menstruatsiooni. Ka rinnanibud suurenevad ja nibuväli muutub tumedamaks. Alates kolmandast raseduskuust võib rinnast erituda mõni tilk ternespiima. Keha valmistub beebi imetamiseks.

Emakas

Enne rasedust kaalub emakas 50 g, raseduse lõpuks umbes 1 kilo. See on tingitud emaka lihaskihi kasvust ja suurenenud verevarustusest. Raseduse teisel poolel tekivad hormoonide mõjul emakalihaste perioodilised kokkutõmbed, mil kõht tõmbub paarikümneks sekundiks pingule ja kõvaks. Nii valmistub emakalihas sünnituseks. Ämmaemanda poole pöördu siis, kui neid kokkutõmbeid on sagedamini kui kaks-kolm korda tunnis ja neile lisandub raskustunne alakõhus.

Platsenta

on ajutine organ, mis kasvab naise kehas vaid raseduse ajal. Platsenta ülesandeks on olla poorne filter ema ja kõhubeebi vere vahel, kaitstes loodet ema verre sattunud kahjulike ainete eest, ning toota raseduseks ja sünnituseks vajalikke hormoone. Platsenta kujuneb lõplikult välja neljanda raseduskuu lõpuks. Kõhubeebile on see ülitähtis elund – selle kaudu saab ta ema verest toitaineid ja hapnikku ning annab ema verre ainevahetuse jääkprodukte. Tänu platsentale ei puutu ema ja kõhubeebi veri otseselt kokku. Loodet ja platsentat ühendab nabanöör, mis on umbes 50 cm pikk, läbimõõduga 2–3 cm ja väga libe. Tänu sellele moodustab nabaväät vaid harva tihedaid sõlmi või pigistab last. Nabanööris on veen, mis toob verd, ja kaks arterit, mis juhivad vere tagasi platsentasse. Nabanööri kaudu saadud immuunkaitse kestab beebil kuus kuud ja seda toetab sünnitusjärgne imetamine.

Tupevoolus

võib raseduse alguses suureneda ja kesta kogu raseduse aja. See on normaalne ja tingitud tupe limaskesta suurenenud verevarustusest. Infektsiooni puhul on voolus muutunud värvusega, lõhnab halvasti või tekitab sügelust. Räägi sellest ämmaemandale, et pidada nõu ravi asjus. Mõnikord võib tekkida vähene verine eritis raseduse alguses, oletatavatel menstruatsioonipäevadel. See võib olla ka märk raseduse iseeneslikust katkemisest, seepärast otsi veritsuse puhul alati abi.

Iiveldus

esineb enamasti hommikuti – seda põhjustavad hormoonid. Vahel kaasneb iiveldusega ka oksendamine. Kui oksendad üle kahe-kolme korra päevas ja tunned end halvasti, pöördu ämmaemanda poole. Tavaliselt möödub iiveldus raseduse 12. nädalaks.

Kõhukinnisus

Hormoon progesteroon lõõgastab sooleseinas olevaid silelihaseid. Toit liigub sooles aeglasemalt, rohkem vett imendub organismi tagasi ning soolesisu muutub kuivemaks, tekitades kõhukinnisust.

Kõrvetiste

põhjus on samuti hormonaalne. Tavaliselt hoiab söögitoru sulgurlihas maohappeid kinni, kuid progesteroon lõdvestab ka sulgurlihast. Kõrvetised võivad kimbutada juba raseduse algul, kuid enamasti tekivad siiski raseduse teisel poolel, kui lisandub suureneva emaka surve maole. Kõrvetised võivad tekkida nii tühja kõhuga kui ka pärast sööki.

Pea

võib aeg-ajalt valutada, kuna keha kohaneb muutunud verehulga ja vererõhuga. Ka stress tekitab peavalu. Äkilisel tõusmisel võib esineda pearinglust. Selle põhjuseks on aju vähenenud verevarustus, kui su keha kohaneb muutustega vereringes.

KAALU JUURDEKASV

Raseduse jooksul suureneb kehakaal keskmiselt 10–15 kg võrra. Esimesel trimestril ei ole muutused märgatavad, kaal võib paari kilo võrra tõusta või langeda. Teisel trimestril on kaalumuutus umbes 250–400 g nädalas, kolmandal 400–500 g nädalas. Raseduse viimasel 1–2 nädalal kaal enamasti ei suurene.

Kaalu juurdekasv ei tule ainult loote arvelt: platsenta ja lootekestad kaaluvad kokku umbes 700 g, sellele lisandub ligikaudu 1,5 l lootevett, ka emakas muutub umbes kilo võrra raskemaks. Rinnad suurenevad ja teiste organite verevarustus paraneb – see annab juurde 1–2 kg. Organismi verehulk rohkeneb 1 liitri võrra, suurenevad ka rasvkoe hulk ja kudede veesisaldus.

Süda ja vereringe

Vere üldmaht suureneb raseduse ajal 1−1,5 liitri võrra. Vererõhk võib raseduse esimesel poolel veidi langeda ja tõuseb raseduse lõpuks endise tasemeni. Et kasvava looteni jõuaks vere kaudu piisavalt toitaineid ja hapnikku, peab süda rohkem tööd tegema. Südame löögisagedus suureneb raseduse lõpuks 20 löögi võrra minutis. Raseduse teisel poolel rõhub suurenenud emakas alumisele õõnesveenile ja vaagnaveenidele, mistõttu vere tagasivool keha alumisest poolest südamesse on raskendatud ja veenisisene rõhk tõuseb. Limaskestade suurenenud verevarustuse tõttu on kerged tekkima ninaverejooksud, igemete turse ja peopesade punetus.

Neerud ja põis

Neerude töö kiireneb ja veresoonte läbilaskvus suureneb, mistõttu võib organism kaotada vajalikke aminohappeid, glükoosi, vitamiine. See on normaalne, organism saab toidust vajaliku tagasi. Hormoonide mõjul kusejuhad laienevad, uriinivool neis aeglustub ja tekivad soodsad tingimused infektsiooni tekkeks. Emakas surub kusepõiele ja see tekitab vajaduse tihti pissida. Esimest korda sageneb vajadus WCs käia raseduse algul, teist korda raseduse lõpus.

Kehvveresus

Hemoglobiin, mille sisaldust raseduse ajal kontrollitakse, asub vere punalibledes, koosneb valgu ja raua ühendist ja selle ülesanne on transportida kudedesse hapnikku. Kui rauda on vähe, tekib kehvveresus ehk aneemia, mille puhul halveneb nii sinu kui ka kõhubeebi hapnikuga varustamine. Seetõttu peab organism raseduse ajal piisavalt rauda saama.

Veenilaiendid

Hormoonide mõjul nõrgeneb veeniseinte lihaskiht. Samal ajal aga suureneb mööda neid voolava vere kogus ja kasvav emakas avaldab veresoontele survet. Selle tulemusena võivad tekkida veenilaiendid jalgadel, suguelunditel ja päraku piirkonnas. Viimaseid nimetatakse hemorroidideks.

Pigmendilaigud

Rinnanibud ja nibuvälja ümbrus, päraku piirkond ja kõhu keskjoon muutuvad raseduse ajal tumedamaks. Pigmendimuutuste tõttu võivad põskedele tekkida liblikasarnased laigud, pruunid plekid nina või suu ümbrusse. Need kaovad pärast sünnitust.

Emakas kasvab ja venitab kõhtu, sellest võivad kõhunahale, puusadele, reitele ja rindadele tekkida punakassinised triibud – rasedusarmid. Nende tekkepõhjus ei ole ainult naha pingutumine, vaid ka hormonaalsed muutused, mis mõjutavad naha elastsust. Pärast sünnitust muutuvad armid heledamaks, kuid täiesti ei kao ja ravi ei vaja.

Sügelemine

On naisi, kel hakkab raseduse viimasel poolel nahk sügelema. Mõni tunneb sügelust ainult kõhunahal ja jalgadel, teisel võib kogu keha sügeleda. Selle põhjuseks võib olla liigne sapipigmendi sisaldus veres, see muudab naha ka kollakaks. See seisund vajab ravi, seepärast räägi sellest oma ämmaemandale või naistearstile.

Seljavaevused

on raseduse lõpupoole tavalised. Kui sul on istuv töö või oled varem seljaga kimpus olnud, on sul ka raseduse ajal suurem risk seljavaevusi kogeda. Valude vältimiseks hoia õiget rühti ja tee seljalihaseid tugevdavaid harjutusi, abi võid saada ka füsioteraapiast ja teipimisest.

Turseid

võib põhjustada emaka surve suurtele veenidele, nii et veri ei pääse südamesse tagasi ning tekib vedelikupeetus. Seda soodustab ka muutunud ainevahetus. Enamasti tekivad tursed õhtul pärast pingelist päeva ja kaovad hommikuks. Kui peale jalgade tekivad tursed ka kätele, näole ja kõhule ega kao hommikuks, pöördu ämmaemanda poole.

Pearinglus

Raseduse lõpus võib juhtuda, et enesetunne halveneb, tekib pearinglus, kõrvus hakkab kohisema ja teadvus kaduma. Seda põhjustab emaka surve alumisele õõnesveenile, nii et veri ei pääse südamesse. Enesetunne paraneb ruttu, kui keerad end külili.

Kasuks tuleb regulaarne liikumine, eriti hea on kõndimine.

Jalgade ja lihaste krambid

võivad tekkida väsimusest, emaka survest närvidele või sellest, kui toit sisaldab liiga vähe magneesiumi. Kasuks tuleb regulaarne liikumine, eriti hea on kõndimine.

Hingeldamine

Raseduse ajal vajad rohkem hapnikku, et tagada kõhubeebile normaalne kasv ja areng. Sellepärast suureneb su hingamissagedus. Raseduse lõpus lükkab kasvav emakas vahelihase ülespoole ja kopsud ei saa sissehingamisel nii palju laieneda kui varem. See tähendab, et sa ei saa korraga nii palju õhku, kui vaja oleks, ja juba kergel pingutusel võib tekkida hingeldus. Ka liiga täis kõht muudab hingamise raskemaks. Varu jalutama minnes aega, et saaksid enesetunde järgi tempot valida.

KUIDAS KOHANEDA?

Lapse planeerimise ja kandmise aega on sageli kirjeldatud kui kõige õnnelikumat perioodi naise elus. Lapseootust saad kogeda vaid mõne korra – märka ja naudi protsessi, milles oled.

Kui oled oma kehaga rahujalal, pole sul rasedusaegseid muutusi keeruline vastu võtta. On naisi, kes pole tundnud end kunagi nii ilusana kui raseduse ajal. Paisuva titakõhu jälgimine, paitamine ja peeglist vaatamine annab hea tunde. Ära unusta pilte teha! See on tähendusrikas kink sulle ja su lapsele, mis muutub aastatega aina väärtuslikumaks.

Siiski ei ole lapseootus kaugeltki tulvil vaid positiivseid tundeid – teatud mõttes saab rasedust käsitleda arengukriisina. Esimest korda lapsevanemaks saades ei ole kellelgi ettevalmistust ega ka piisavat toimetuleku- ja eneseregulatsioonioskust, et kohaneda muutunud olukorra ja suurenenud vastutusega, mida beebi endaga kaasa toob.

Rasedusega kohanemine võib olla üsna valuline protsess. Vähemal või suuremal määral puutub iga pere lapse sünni eel kokku selliste tunnetega. Iga järgmise lapse sünni eel lüüakse kaardid taas segi.

Võta muutuste aega kui võimalust õppida. Kõik see, mis sinu ja su partneriga toimub, on normaalne osa kohanemisprotsessist, õpetab teineteist toetama ja toetust küsima ning loob võimaluse jõuda suhtes uue kvaliteedini. Kui lapseootusega kaasnevate muutustega on raske toime tulla, räägi sellest ämmaemanda või raseduskriisi nõustajaga.