Kaalumine
Igal vastuvõtul jälgib ämmaemand sinu kaalutõusu. Tervislikuks kaalutõusuks raseduse jooksul peetakse 10–15 kg. Olenevalt sinu algkaalust võib kaal suureneda ka vähem või rohkem ja see ei pruugi olla probleem. Kaaluiibele tasub suuremat tähelepanu pöörata siis, kui ühe kuu jooksul kerkib kaal üle 3 kg või oled juba 20. nädalaks juurde võtnud 10 kg. Suurt kaaluiivet on mõistlik vältida, see on riskifaktor nii sinu kui ka beebi tervisele.
Enamasti ollakse kursis, et liigse kaalutõusu tagajärjel võib kõhubeebi liiga suureks kasvada, mistõttu lisanduvad riskid sünnitusel. Vähem teatakse rasedusdiabeedi riske, mille tagajärjed võivad mõjutada lapse tulevast tervist. Näiteks on ema rasedusaegse diabeediga seostatud lapse hilisemas elus tekkivat ülekaalulisust, kõrgvererõhutõbe, diabeeti ja muid terviseprobleeme. Ka ema enda II tüübi diabeeti haigestumise risk suureneb rasedus- diabeedi tagajärjel märkimisväärselt.
Suurt kaaluiivet on mõistlik vältida, see on riskifaktor nii sinu kui ka beebi tervisele.
Ideaalis sooviks ämmaemand näha, et harrastad tervislikke eluviise juba rasedust planeerides, kuid äärmiselt oluline on seda teha raseduse jooksul. Aruta ämmaemandaga, milline võiks olla sinu füüsiline aktiivsus ja kuidas toituda, et võimalike probleemide teket ennetada.
Kõhu vaatlus
Ämmaemand hakkab su kõhtu mõõtma alates teisest trimestrist. Täpsemalt mõõdab ta emakapõhja kõrgust. Kõhu mõõtmiseks palub ämmaemand sul pikali heita ja kõht paljastada. Numbritest olulisem on dünaamika – kui emakapõhja kasv on toppama jäänud, on vaja teha lisaultraheli, et vaadata, kuidas beebi end emakas tunneb. Selleks suunab ämmaemand su arstile, kes teeb ultraheliuuringu. Ka liiga kiire emakapõhja kasv võib viidata rasedusriskidele, näiteks rasedusaegsele diabeedile.
Peale kõhu mõõtmise kuulatleb ämmaemand kõhu pealt doppleriga loote südamelöögisagedust. Seda saad ka sina kõlarist kuulda. Kõhu vaatlusel märkab ämmaemand sedagi, kui nahale on tekkinud lööbeelemente, märke sügelusest või nahakuivusest, kas naba punnitab välja või on muutusi sünnimärkides. Ka sinikad ja armid on näha, kui neid on tekkinud. Enda ja beebi heaolu toetamiseks räägi neist ämmaemandaga.
Alates kolmandast trimestrist lisandub kõhu vaatlusele lapse asendi täpsustamine – ämmaemand kompab kätega kõhtu ja hindab käe alla jäänud lapse kehaosade järgi, mis asendis ta on. Vajaduse korral suunab ämmaemand sind loote seisu hindamiseks ultraheliuuringule. Kolmanda trimestri keskpaigaks võiks kõhubeebi olla end peaseisu keeranud.
Vererõhu mõõtmine
Üks rasedushormoonide ülesandeid on tagada hapniku- ja toitainerikka vere juurdepääs arenevale lootele – hormoonid laiendavad sinu veresooni ja seega vererõhk raseduse alguses langeb. Saad sellest aru, kui tunned end tavapärasest uimasemana. Üldine vererõhu piirnorm 140/90 mm/Hg kehtib ka lapseootajale. Kui vererõhu väärtused suurenevad, suunab ämmaemand sind arstile, kes vajaduse korral määrab ravimi. NB! Enne vere- rõhu mõõtmist ole vähemalt 15 minutit rahuolekus ja söömata, ära füüsiliselt pinguta ja hoidu tugevatest emotsioonidest.
Uriinianalüüs
Pissiproove palub ämmaemand teha sul peaaegu igal visiidil. Esimesel kohtumisel võetakse uriinist bakteriaalne külv, et välistada asümptomaatilist põletikku, mis võib nii kõhubeebi kui ka sinu tervisele probleeme tekitada. Edaspidi tehakse uriinist ribaanalüüs – raseduse ajal on kõige olulisem, et seal poleks glükoosi, valku, leukotsüüte, nitriteid ega erütrotsüüte. NB! Enne pissiproovi võtmist pese suguelundid veega, tupsuta õrnalt kuivaks ja püüa siis proovitopsi keskmine osa hommikusest uriinist.
Vereanalüüs
Lapseootuse ajal võetakse veeniverd vähemalt kolm korda. Esimesel trimestril, enne OSCAR-testi, tehakse esimese trimestri skriininguks vajalike hormoonide, samuti viirushaiguste (HI-viirus, süüfilis, B-hepatiit) analüüs; määratakse ema veregrupp, reesusfaktor ja antikehade tiiter; hinnatakse vere üldnäitajaid kliinilise vere analüüsis ning määratakse paastumisjärgse veresuhkru tase.
Teise trimestri lõpul (26.–30.rasedusnädala vahel) tehakse kliiniline vereanalüüs, et kontrollida hemoglobiini, trombotsüütide jt näitajaid, mis võivad raseduse kulgu mõjutada. Samuti määratakse verest reesusfaktor ja veregrupi antikehad. Vajaduse korral võidakse vereproov võtta ka muul ajal.
Tupeanalüüs
Tavaliselt tehakse raseduse jooksul tupeanalüüs üks kord – proov võetakse esimesel visiidil läbivaatuse käigus. Raseduse kontekstis on oluline välistada levinuimad suguhaigused, eeskätt klamüdioos, emakakaela vähieelsed muutused ning HPV-kandlus. Kui lapseootuse ajal esineb tupest veritsust, ebameeldiva lõhna või konsistentsiga voolust, sügelust või muud häirivat, võib ämmaemand võtta tupest korduvaid proove.
RASEDUSDIABEET
Rasedusdiabeet ehk gestatsioondiabeet (GDM, gestational diabetes mellitus) on raseduse ajal tekkinud süsivesikute ainevahetuse häire, mille esinemissagedus suureneb kogu maailmas.
Raseduse ajal toodab platsenta hormoone, mis põhjustavad insuliiniresistentsust, seepärast kerkib raseda veresuhkru tase. GDMi teke sõltub sellest, kuidas insuliini ja veresuhkru tasakaal kohanevad rasedusega. GDMi põhjused on geneetilised, kuid vallandumisel on määrav osa elustiilil.
Rasedusdiabeet põhjustab mitmeid riske, mh raseduse katkemise ohtu ja enneaegset sünnitust, ka on beebi veresuhkur sünnijärgselt madalam. Enamasti beebi kohaneb ja hiljem oleneb suuresti tema elustiilist, kas ta haigestub diabeeti või mitte.
