Viljatusravi

Loomulikul teel rasestumine pole tänapäeval ainus viis last saada. Statistika näitab, et probleemid viljastumisega on tõusev suund, Eestis puutub viimaste aastate andmetel iga 8.–10. paar kokku lastetusega. Kui veel 20–30 aastat tagasi arvati, et viljakus langeb peamiselt vanuse suurenedes ning probleem peitub enamasti naises, siis uuringud näitavad, et probleem võib olla mõlemal ning vanusele on lisandunud elustiilist tulenevad tegurid. Viljatuse põhjused võivad tuleneda naisest (30% juhtudest), mehest (30%), olla mõlemapoolsed (30%) või ebaselged (10%).

Kui olete aasta jooksul elanud regulaarset suguelu ja rasedust pole tekkinud, võiksite südamerahuks lasta teha mõlemale partnerile viljakuse kontrolli. Hormonaalsete uuringutega vaadatakse üle, kuidas töötavad naise munasarjad ja milline on mehe sperma kvaliteet. Uuritakse võimalikke põletikke, üldist tervist, viljakust mõjutavaid tegureid. Uuringud kestavad tavaliselt 1–2 kuud ja seejärel tehakse koostöös viljatusravi spetsialistidega raviplaan.

Kehavälise viljastamise tavapäraseim viis on IVFi (in vitro fertilization) protseduur, mille puhul munaraku viljastumine ja embrüo areng toimub laboris, rahvakeeli katseklaasis. Selleks punkteeritakse naiselt munarakk ja pannakse laboris kokku kas tema mehe seemneraku või doonorseemnerakuga. Embrüo siirdatakse 3.–5. päeval emakasse. Järgneb 10–14 päeva ootust, kuni tehakse vereanalüüs, et määrata rasedushormoon koorioni gonadotropiin (hCG), mis kinnitab või välistab rasestumise. Rasestumist mõjutab palju erinevaid tegureid ning õnnestumise protsent ühe ravitsükli kohta on 35–40%.

Doonorrakkude kasutamise korral on õnnestumise protsent statistika põhjal isegi üle 60%. Paraku tuleb arvestada ka sellega, et osa viljatusravi käigus tekkinud rasedusi ei jää püsima ning tõenäoliselt tuleb teha mitu katset, et laps sünniks. Statistika põhjal saavad 85% paaridest lapse pärast kolmandat viljatusravikatset. Viljatusravi tulemusel võib ühest tsüklist saada rohkem kui ühe embrüo. Kui see on nii, siis üldjuhul siirdatakse üks embrüo ning ülejäänud külmutatakse. Embrüoid tohib külmutatuna säilitada seitse aastat ning soovi korral kasutada rasestumiseks edaspidigi.

Peale selle on veel kaks kunstliku viljastamise meetodit. Emakasisese inseminatsiooni ehk IUI (intrauterine insemination) protseduuri käigus pannakse seemnerakud emakasse spetsiaalse kateetri abil ja viljastumine toimub naise emakas. Mehe viljatuse korral kasutatakse meetodit ICSI (intracytoplasmic sperm injection), mille puhul valitakse mikroskoobi all välja üks terve seemnerakk ning toimetatakse mikropipeti abil otse munaraku tsütoplasmasse. ICSI meetodit kasutatakse juhul, kui varasem IVFi meetod ei ole soovitud tulemust andnud, kui munarakud on eelnevalt külmutatud või kui mehel on vähe elujõulisi seemnerakke.

Emotsionaalselt on viljatusravi protsess sageli raske ning nõuab aega.

Emotsionaalselt on viljatusravi protsess sageli raske ning nõuab aega. Selle teekonna läbijad tunnevad tihti suurt stressi, hirmu, viha, ärevust, depressiooni, eitamise ja leina faase ning kontrolli kaotust. Võib tekkida lootusetus, pettumus ja käegalöömise tunne. Seetõttu võiks kuuluda selle protsessi juurde kogemusnõustamine, soovitatav on külastada psühholoogi või raseduskriisi nõustajat.

Sugurakkude säilitamine

Järjest sagedamini soovitakse karjääri teha kuni 30. eluaastateni ja last kasvatada küpsemas eas. Sellisel juhul saab muna- või seemnerakud lasta külmutada. Sugurakke säilitatakse spetsiaalsetes vedela lämmastikuga täidetud säilitustünnides, kus on tagatud stabiilsed tingimused (–196 °C). Munarakkude külmutamine meditsiinilistel näidustustel on soovitatav, kui haigus või selle ravi kahjustab oluliselt viljakust. Ravi järel on naisel võimalus kasutada säilitatud munarakke hilisemal kehavälise viljastamise protseduuril. See ei garanteeri lapse sündi, kuid suurendab ravi õnnestumise ja bioloogilise järglase sündimise tõenäosust.

Meestel soovitatakse seemnerakke külmutada biopangas viljakuse säilitamise eesmärgil, sobiva partneri puudumisel, sooviga saada laps pärast 40. eluaastat, enne keemia- või kiiritusravi või töötamisel viljakust kahjustavas keskkonnas. Sugurakkude kvaliteeti võivad negatiivselt mõjutada suitsetamine, teatud ravimid, liigne alkoholitarbimine, narkootikumid, ülekaal, ohtlikud ained keskkonnas, pikka aega vältav stress ja liigne soojus munanditele (istmesoojendus, nutiseadmed).