Enneaegseks peetakse sünnitust, mis algab enne 36 + 6 rasedusnädalat.
Raseduse algul ei ole enneaegset sünnitust võimalik ette ennustada. Riskiteguriteks on varasem enneaegne sünnitus, sünnitaja kroonilised haigused, mitmikrasedus, loote väärareng, rasedusaegsed verejooksud, tupe- või emakakaelapõletikud, enneaegne lootevee puhkemine jms.
Nüüdisaegne meditsiin on võimeline elule aitama beebid, kelle sünnikaal on vähemalt 500 grammi. Alla 1000 grammi jääb kaal neil beebidel, kes on sündinud 22.–28. rasedusnädalal. Umbes 80% enneaegsetest on sündinud 32.–36. rasedusnädalal.
Suurim probleem tekib enneaegsel beebil kopsudega – enne 37. rasedusnädalat ei pruugi tema kopsud veel välismaailmas iseseisvalt hingamiseks valmis olla. Tänapäeval oskab meditsiin lapse kopse sündimiseks pisut ette valmistada ja pärast sündi teda ka hingamisel aidata. Seepärast on esimeste enneaegsele sünnitusele viitavate märkide ilmumisel oluline kiiresti sünnitusmajja jõuda. Võimaluse korral püütakse rasedust säilitada, et lapsel oleks aega kõhus kasvada.
Enneaegselt sündinud beebid viiakse kohe intensiivraviosakonda. Nende ravimine võib kesta väga pikalt, sest nad vajavad spetsiaalset jälgimist ja ravi, mida Eestis saab anda suuremates keskustes, kas Tartus või Tallinnas.
Enneaegse beebi sünniga kaasnevad hirmud ja segadus. Sünnitusmajas toetab sind terve meeskond: ämmaemand, arstid, õed, psühholoog ja hingehoidja, lastearst.
Leidke sünnitusmajast tulles võimalus minna koos partneriga raseduskriisi nõustaja vastuvõtule, ühinege mõne enneaegsete laste vanemate foorumi või tugigrupiga. Rääkimine psühholoogi või kogemusnõustajaga aitab ootamatu elusündmusega toime tulla ja hingevalu leevendada.
