Nutt on tita esimene suhtluskeel, esimestel kuudel oskab ta ainult nii väljendada oma väsimust, nälga või ebamugavust. Emad hakkavad last jälgides üsna ruttu lapse nutu sõnumitest aru saama.
Nuttu võib tekitada ka lähedusvajadus. Beebile meeldib vanemate häält kuulda ja kaisus olla. Paku alati lähedust, kui saad – esimestel kuudel pole last süleshoidmisega võimalik ära hellitada. Samuti võib nuttu põhjustada liigne stimulatsioon – valgus, helid, sülest sülle liikumine väsitavad beebit ja nutmine võib olla tema viis paluda vaikust ja rahu.
Väiksemad titad võivad end siis turvalisemana tunda, kui nad on teki sisse mähitud ja ema lähedal, suuremaga võiksid eralduda mõnda vaiksemasse kohta ja seal koos rahuneda.
Kiljuv, lohutamatu nutt võib tähendada gaasivalu. Kui sellise nutuga kaasnevad palavik ja söögist keeldumine, on tegu haigusenutuga. Ka vaikne oiglev nutt on haiguse- ja valunutt, mis vajab arstiga konsulteerimist.
Neile põhjustele lisandub tavapärane igapäevane nutukene. Terve beebi nutab keskmiselt 2–3 tundi ööpäevas, mõni laps võib nutta ka tunduvalt rohkem, ilma et tal selleks haiguslikku põhjust oleks. Enamasti lõpeb nutt siis, kui võtad lapse sülle, vahetad mähkme, jalutad temaga. Kui juhtubki, et sa ei saa aru, mis on nutu põhjus, paku lapsele lähedust ja tunnet, et oled kindel ja tugev ja tead, mida teha. Laps tajub sinu rahu ja enamasti nutt vaibub.
