Sünnituse induktsiooniks nimetatakse sünnituse esilekutsumist enne sünnitustegevuse loomulikku algust. Enamasti otsustatakse induktsiooni kasuks siis, kui tegu on ülekandluse, loote üsasisese kasvupeetuse, rasedusdiabeedi, preeklampsia või muu haigusliku seisundiga, näiteks kui on puhkenud lootevesi ning järgneva 24 tunni jooksul ei ole tekkinud emaka kokkutõmbeid. Samuti kutsutakse sünnitus esile loote üsasisese surma korral.
Induktsiooni saab teha mitmel moel.
Amniotoomia ehk looteveepõie avamine
tehakse günekoloogilise läbivaatuse käigus. Looteveepõis avatakse teravaotsalise instrumendiga. Protseduur on valutu ning sellele järgneb tavaliselt 1–2 tunni jooksul sünnitustegevus. Eelduseks on, et emakakael peab olema avatud vähemalt 3 cm.
Balloonkateeter
Selle meetodi puhul asetatakse emakakaela väike toru ja selle otsas olev balloon täidetakse vedelikuga, et avaldada emakakaelale mehaaniliselt survet. Selle tulemusena emakakael pehmeneb ja avaneb. Balloonkateetrit hoitakse sees, kuni see spontaanselt väljub või kuni järgmise günekoloogilise läbivaatuseni.
Oksütotsiin
on hormoon, mis füsioloogiliselt põhjustab emaka kokkutõmbeid ja käivitab sünnitustegevuse. Seda manustatakse tilguti kaudu veenisiseselt.
Misoprostooli
manustatakse tabletina kas suu või tupe kaudu. See tekitab muutusi emakakaelas, kutsub esile emaka kokkutõmbeid ja käivitab sünnitustegevuse.
Sünnituse esilekutsumisel algab sünnitus enamasti 24–72 tunni jooksul. Mõnikord on vaja kasutada rohkem kui ühte meetodit.
Kui sünnituse korduvast esilekutsumisest hoolimata emakakael ei avane, võidakse teha keisrilõige.
